Enam pole palju jäänud

Talv on oma selgroo murdnud! Ilmad minu kodukandis pehmed ja hämarad. Lund on piisavalt, et maailm tunduks valge. Ja see on hea! Ilus!
Ma naudin siinseid hommikuid. Viin lapse lasteaeda just enne päikesetõusu ja siis koju tagasi jalutades saan nautida hingematvalt ilusaid päikesetõuse. Need külmunud härmatisega kaetud värvid ja toonid, valgusemäng - see on kirjeldamatult ilus. Sellistel hommikutel jään kauemaks õue jalutama. Meri on siinsamas, suured vaated ja avarus... just seda mu hing praegu vajabki.
Loomulikult on ka hommikuid, kus tuuled on erakordselt tugevad ja külmad, tuiskab ja tormab nii, et raske on end sellest ilmast läbi murda. Siis mõtlen, kuidas need tuuled mind puhastavad. Mind ja linna ja kõike minu ümber. Neid tuuli on vahest vaja, et vana saaks ära pühitud ja UUS võiks tulla.
Selle uue ootel ma praegu olengi. Tean, et see tuleb. Valmistun selle tulekuks...

Loovuse ja inspiratsiooniga on ikkagi lood kesised. Ilmselt on nii, et kui seda lihtsalt oodata, siis võibki juhtuda nii, et jäädki ootama. Ikka on muid asju, mida teha. Kuigi aega ju iseenesest on. Mõtlen ikka, et pean tegema midagi kasulikku või vajalikku või olulist. Aga see kripeldab, sest miski oluline on ikka veel tegemata, avamata... Tuleb lihtsalt haarata pintslid ja kriidid ning alustada. Võib-olla enne ka mediteerida...

Täna on see päev

Ei ma hommikul veel aimanud, et täna on see päev, milleks eland, mida ootand, et ma täna seda näen...

Sellised laulusõnad kajavad mu peas, kirjutades oma loovuse blogisse esimest postitust :)
Mõte selline, et pühendaks algava sügis-talve loovusele. Ja valgusele. Peamiselt aga vaiksele olemisele, isetegemisele, enesearengule. Loodetavasti aitab loovuse valgus pimeda aja helgemaks muuta ja kevadeni rõõmsalt vastu pidada, võib-olla ka sisemiselt ärgata... Kes teab... Ja blogin
selleks, et oma tegemisi ja inspiratsioonisädemeid jäädvustada ja jagada.

Sügis on sel aastal lihtsalt imeilus! Päike särab endiselt veel soojalt, kolletuvad lehed sahisevad mõnusalt tuules ja kui palju on seeni. Uskumatu! Püüan käia metsas teadlikumalt kui varem, hoian oma meeled valla, et tajuda kogu looduse ilu ja olemust. Selleks tuleb vahepeal seente korjamises pause teha ning lihtsalt vaikselt olla. Ma ei oska seda isegi kirjeldada, milline õndsus metsarahust minusse voogab. Justkui loovuse hoovus... pehme, rõõmustav, innustav, jõuduandev...

Otsisin oma arvutist metsa pilti või midagi, mis seostuks sügisega. Ja leidsin selle, talvel Tais tehtud pildi, mis käivitas mu peas teatud ahela.

Khao Lak, Tai 2014

Tai loodus on erakordselt lopsakas ja väga erinev sellest, millega meie siin harjunud oleme. Neil ei ole talve ega sügist sellisena nagu siin, kus kõik puud külma tulles ühel ajal lehed maha heidavad. Seal on taimedel oma tsüklid, ühed õitsevad, teisel talvituvad, kolmandad on valmis vilju andma ja nii võib see olla ka ühel-samal liigil. Taaskord jääb minu mõistus alla looduse keerukusele ja arukusele. Lisaks on džunglis kõik nii tohutult suur, puud ülikõrged ja nende lehed... no see ajas lihtsalt naerma, milliste uskumatute kujude ja mõõtmetega lehti seal oli :) Kõike ei saagi mõista, aga saab tajuda. Looduse arukuse ja imelisuse tajumine muutis mind väga vaikseks ja tekitas suurt aukartust. Nüüd mul on ei ole nii suuri puid enam ümber vaja, et looduse arukust ja mõistatuslikkust tajuda, tunnen seda sama ka väikeses armasas kodumetsas käies. Ja siin vaikuses olles tajun, et see mets ei olegi tegelikult nii väike, vaid samuti oma olemuselt suur ja arukas, iseteadev, arenev, imeilus...

Sellisest lehest, mille mu laps džunglis üles korjas, inspireerituna sündis ilmselt mu eelmise kodu lamp. See oli tehtud vahapaberist jämedast traadist karkassile. Armas mu meelest. Ja valgus, mida ta andis, oli sume, pehme ja soe. Ideaalne romantiliseks õhtuks kui ainult küünaldest jäi väheks.

N. Ruul 2014

See lamp sümboliseerib minu jaoks hästi selle postituse sisu: loovust, valgust ja sügist :)