Talv on oma selgroo murdnud! Ilmad minu kodukandis pehmed ja hämarad. Lund on piisavalt, et maailm tunduks valge. Ja see on hea! Ilus!
Ma naudin siinseid hommikuid. Viin lapse lasteaeda just enne päikesetõusu ja siis koju tagasi jalutades saan nautida hingematvalt ilusaid päikesetõuse. Need külmunud härmatisega kaetud värvid ja toonid, valgusemäng - see on kirjeldamatult ilus. Sellistel hommikutel jään kauemaks õue jalutama. Meri on siinsamas, suured vaated ja avarus... just seda mu hing praegu vajabki.
Loomulikult on ka hommikuid, kus tuuled on erakordselt tugevad ja külmad, tuiskab ja tormab nii, et raske on end sellest ilmast läbi murda. Siis mõtlen, kuidas need tuuled mind puhastavad. Mind ja linna ja kõike minu ümber. Neid tuuli on vahest vaja, et vana saaks ära pühitud ja UUS võiks tulla.
Selle uue ootel ma praegu olengi. Tean, et see tuleb. Valmistun selle tulekuks...
Loovuse ja inspiratsiooniga on ikkagi lood kesised. Ilmselt on nii, et kui seda lihtsalt oodata, siis võibki juhtuda nii, et jäädki ootama. Ikka on muid asju, mida teha. Kuigi aega ju iseenesest on. Mõtlen ikka, et pean tegema midagi kasulikku või vajalikku või olulist. Aga see kripeldab, sest miski oluline on ikka veel tegemata, avamata... Tuleb lihtsalt haarata pintslid ja kriidid ning alustada. Võib-olla enne ka mediteerida...
